Maailmal on vaja üht väikeautot. Sõiduproov Hyundai i10-ga
Tekst ja fotod: Esta Tatrik, Postimees
Neil päevil on Eestisse jõudnud veel üks väike linnaauto, seekord pärit Koreast. Hyundai i10 kolmas põlvkond on eelkäijaga võrreldes põhjalikult uueks ehitatud. Sümpaatne väikeauto, hambuni varustatud ja ega välimuse üle ka ei saa kurta. Aga nii lihtsalt nüüd ka ei pääse, et kõik on ilus nagu lill. Veebipealkiri võiks kõlada niimoodi: „Hyundai i10 juures hoidu just sellest asjast“. Millest – kannatust, sinna jõuame.
Väike linnaauto on tootjatele tegelikult paras pähkel. Ostja tahab maksta nii vähe kui saab, tal on vaja väikest autot, aga tema meelest olgu see mugav nagu suur auto. Tootja jällegi väikeauto pealt teab mis kasumit ei teeni, kuid selle arendamine neelab ikka oma osa. Sageli tuleb väikse auto jaoks välja mõelda veel sada imet, et väga piiratud ruumi kõik vajalik ära pakkida. Ja siis veel see kurikuulus süsihappegaas. Linnaauto mõte on olla säästlik. Algse idee poolest peaks see olema lihtne ja kerge. Karmid CO2 normid on vastuolulisel moel linnaautode loomise aga hoopis keerulisemaks teinud. Hübriidtehnoloogiata end normi piiresse pitsitada on paras idamaine viletrikk. Aga hübriidtehnoloogia teeb omakorda auto raskemaks ja keerukamaks. Nokk ja saba, kinni-lahti. Nii ongi päris pisikesi väheks jäänud: Opel Adam, Renault Twingo, Citroën C1 ja nendesarnased on turult lahkunud või peavad lahkumisplaane.
Hyundai otsustas, et „ii-kümme“ jääb. Kuraditosina aastaga müüdud miljon autot pole tühiasi. Uuele platvormile loodud i10 on varasemaga võrreldes mõned millimeetrid pikem ja laiem, telgede vahe on samuti kasvanud ning see annab sõitjatele veidi ruumi juurde. Kahele väga paras sõita. Sügavas pakiruumis püsivad poekotid püsti nagu soldatid paraadfotol, kui ainult asjade upitamine sisse ja välja natuke mugavam oleks.
Välimuses on puistatud detailipudinaid sinna ja tänna. Esituled on nii-nii korealikud. Tagapiilarile on kirjutatud „i10“, katus ja küljepeeglid on teist värvi kui kere.
Autos sees on disaineritel vähem hullata lastud. Mõnes Euroopa tootja väikeautos on pilt kõvasti kirjum kui siin. Varustust vaadates on keeruline leida midagi, mis puudu oleks. Tagurduskaamera, istme- ja roolisoojendus, kiirushoidja (ei ole eesliikujaga kohalduv, aga olgu pealegi), Android Auto ja Apple CarPlay, tavaline Bluetooth muidugi. Kõige kangem varustustase annab veel ka juhtmevaba laadimise. Tehnoloogiliselt mugavuselt ei jää i10 alla keskklassi autole. Ei ole enam nii, et väikeauto on krõbisev karp plastmassrooli ja kangete istmetega. See on unustatud.
Mis muidugi sõitma asudes kohe silma torkab – esiistmed on päris kõrgel. Juuksed laes just olema ei pea, aga kõrgel küll. Rool laseb end sättida vaid üles-alla ja pikkade jalgadega juhil olgu ka pikad käed, muidu jääb rool kaugele.
Üheliitrine vabalthingav kolme silindriga jõuallikas teeb 67 hobujõudu ja 96 njuutonmeetrit. Kiirendusvõistlusele just ei läheks, 100 km/h püüdmine võtab aega tublisti üle kümne sekundi. Need arvud paistavad paberil kõvasti kehvemad kui tegelikkuses. Maanteel teeb ja toimetab, linnas pole häda midagi. Eriti siis, kui võtsite ta manuaalkäigukastiga.
Just täpselt. Teine võimalus on võimalus on võtta robotkäigukast. Proovisin mõlemat ja vahe on nagu öö ja päev. Robotkast vahetab küll käike automaatselt… või tegelikult, pigem ei vaheta. Te olete jõudnud käsitsi käike vahetades linna teise otsa, parkida, poodi minna ja poest välja tulla, samal ajal kui robotkast saab sisse järgmise käigu. Olgu, võib-olla ei ole päris nii hull. Aga mugav ja hea kindlasti ei ole. Nii et tungiv soovitus: valige manuaalne käiguvahetus ja „ii-kümnest“ on rõõmu küll. Ning mine tea, võib-olla vajab maailm praegu sellist väikeautot rohkemgi kui veel mõni nädal tagasi.
Hyundai i10
Mootor: 998 cm3, R3, bensiin, 67 hj, 96 Nm
Jõuülekanne: manuaalne, 5 käiku, esivedu
Sooritus: 14,8 s 0–100 km/h
Kulu: 5,3 l/100 km, 120 g CO2/ km WLTP
Mass: 885–957 kg
Hind: alates 11 790 eurost
