Tuhande mõisa maa
Tekst: Eila Parviainen, Moottori Media. Fotod: Jari Saarentaus
Vaid 26 kilomeetri kaugusel Tallinnast asuva Keila-Joa mõisalossi ümbrus on näide ühest Eesti mõisate parimast omadusest ehk alati lähedal asuvast loodusest. Ümbrus on enamasti ka hästi hooldatud ja pargipuud on istutatud mõisa ehitamise ajal. Keila-Joa territooriumil kasvavad nii seedrid, kuused, tammed, pärnad, kastanid kui ka mitmesugused põõsad ja muud taimed, mis mõisalossi ümbrust varakevadest hilissügiseni erinevate värvidega kaunistavad. See on üks Eesti tähelepanuväärsemaid parke.
Ümber õue kulgeval jalgteel viib kujutlusvõime teid juba sadade aastate taha: seda jalgteed ja neid tammedega ääristatud radu mööda on kõnnitud 19. sajandil seelikute sahinal, kinnastatud käsi päevavarju pea kohal hoidmas.
Tsaariaja meeleolud
Mõisalossis meenutavad möödunud aegu mööbel, maalid ja õhustik. Ajaloos on olnud igasuguseid perioode ja mõis on läbinud nii mõnegi muutuse. On olnud paremaid aegu ja ka selliseid, kus püsimajäämine sugugi kindel polnud. Murrangulistest muutustest annab aimu näiteks see, et mõisa algupärast mööblit on väga vähe alles. Põhiosa mööblist on ajalookeerises mööda Euroopat laiali veetud. Osa on hiljem olukorra rahunedes tagasi Eestisse jõudnud, aga mitte tingimata samasse mõisa, kust see alguses rändama läks. Näiteks lähedalasuva Palmse mõisa üks magamistuba on sisustatud Keila-Joa lossist pärit mööbliesemetega.
Üks Keila-Joa pikaaegsemaid peremehi Alexander von Benckendorff oli tsaar Nikolai I aegsel Venemaal mõjuvõimas isik. Tsaariaja õhustik on selgelt olemas ka maalidel ja muudel esemetel. Ent mitte kuskilt ei paista välja, et mõis sõja ajal luurajate koolina oleks tegutsenud ja et siin oleks nõukogude ajal olnud õhutõrjeraketibaas.
Keila-Joan mõisalossi keldrist leiab muljetavaldavaid muuseumikollektsioone: maale, ehteid ja rõivaid möödunud aegadest, aga ka kaasaegsemat kunsti.
Kui öö aristokraatlikus ümbruses ahvatlevana tundub, saab Keila-Joa lossis ka ööbida. Ja õhtusööki võib nautida mõisa restoranis Aleksander I valvsa pilgu all.
Saku mõis valmis aastal 1820. Vaid 10 kilomeetri kaugusel Tallinnast asuv mõis pakub külalistele tsaariaja mõisaõhustikku koos võimalusega veeta öö mõisa endiste elanike järgi nimetatud tubades. Õllevann keldris pakub eksootikat.
Laemaalingud ja õllevann
Saku mõis on sarnaselt Keila-Joale pärit 19. sajandist. Saku mõisa omapära on uhked laemaalingud ja keldris pakutav õllevann. Mõisa kümme tuba on hubased ja möödunud aegade hiilguse hõngulised.
Õllevann on vana Eesti traditsioon. Räägitakse, et see teeb nahale ja juustele head. Vanni ei täideta siiski mitte kõrvalasuva pruulikoja õllega, vaid veega, mis sisaldab õlle koostisosi, nagu linnased, pärm ja humal. Vanni juurde kuulub ka piiramatus koguses õlut ja saun.
Odrapuder ja krõbe põrsapraad
Anija mõisas saab nautida Eesti toidukultuuri esindavat lõunasööki. Ülle pakub meile põrsakülge, odraputru ja marineeritud punast sibulat. Traditsiooniline ja ülimaitsev.
Lõunasööki nauditakse köögi kõrval asuvas väikeses toas. Õhustik on intensiivne ja soe, justkui oleksime külalised mõnes eelmise aastatuhande kodus. Kodus, mis võiks sama hästi asuda ka mõnes Soome külas.
Anija mõisa restaureerimine on osaliselt veel pooleli, aga 2020. aasta suvel avatakse külastajatele ka uusi renoveeritud ruume.
Ballisaalist sai restoran
Vihula mõisas tervitab õhtusöögikülalist klaverimuusika. Maitsekalt restaureeritud ja korda tehtud peahoones asub restoran, mille köök võib oma roogade üle uhkust tunda. Kvaliteetsest toorainest ja meisterlikult valmistatud road pakuvad silmailu ja panevad tööle näljase restoranikülastaja süljenäärmed. Kõike seda kroonivad esmaklassiline veinivalik ja uhked magustoidud.
Restorani puhul on kõhutäis muidugi enesestmõistetav, aga sel korral pakub ka ruum ise sama palju elamusi. Nimelt asub restoran endises ballisaalis. Möödunud aegu meenutavad seintele riputatud maalid, mis kujutavad balli meeleolu. Ballisaal on restorani põhisaal, lisaks on kasutusel kõrvalasuv väike saal ja raamatukogu. Suvisel ajal saab einestada ka väliterrassil.
Kui soovite vaheldust, võite veeta õhtu jääkeldris tegutsevas trahtris. Vanade põllutööriistadega kaunistatud lubjakiviseinad, puupingid ja -lauad, Eesti rahvamuusika, Eesti rahvustoidud ja rikkalik õllevalik viivad teid pärast ballisaali täiesti teistsugusesse maailma. Vihula restoranimiljööd peetakse põhjusega üheks Eesti kauneimaks.
Vihula mõis on Tallinnast tunnise autosõidu kaugusel ja kõik teised meie marsruudile jäävad mõisad on veel lähemal. Ka ühe nädalavahetuse jooksul jõuab tutvuda üsna mitme mõisa looga.
Piirituspoest spaaks
Tallinnast vaid tunnise autosõidu kaugusel, Lahemaa rahvuspargi territooriumil, asuv Vihula mõis on tänapäeval mitmekesine oaas nädalalõpu veetjale.
Mõisa pikk ajalugu on aga pikitud murranguliste sündmustega. Esimene kirjalik viide Vihula mõisa kohta pärineb 1501. aastast, mil mõis kuulus Taani päritolu Hans von Lodele. 18. sajandi alguses, Põhjasõja ajal, laastati ja põletati nii mõis kui ka selle ümbrus. Vanim säilinud hoone mõisas on nn Tagamõis, mis on ehitatud 18. sajandi teisel poolel. See oli tol ajal mõisa ainus kivihoone.
19. sajandi alguses langesid tollased omanikud sarnaselt paljude teiste mõisaomanikega võlgadesse. 19. sajandist säilinud nimekirja kohaselt asusid territooriumil juba siis mõisahoone, viljaait, saun, sepikoda ja kolm puidust rehielamut ning kaks paviljoni, hobusetall, viinavabrik, laut ja kivist vesiveski. Oksjoni käigus sai mõisa omanikuks Lääne-Preisimaalt pärit Alexander von Schubert, kelle ajal Vihula mõis oma praegusel kujul üles ehitati. Mõisa ülalpidamist ja ehitamist rahastati piiritusetootmise ja puidumüügiga.
Vihula mõis on selle marsruudi mõisatest terviklikuna kõige mitmekülgsem. Ümbritsev Lahemaa rahvuspark pakub elamusi ka pärast seda, kui olete tutvunud mõisa 25 hoonega.
Praeguse kuju sai mõis aastatel 2008–2014 toimunud kapitaalremondi ja restaureerimise teel. Mõisaväravates on endiselt kivisambad von Schuberti suguvõsa vapiga. Sammaste taga mõisa territooriumil asuvad 25 hoolikalt restaureeritud hoonet ja 50 hektari suurune park.
Tänapäeval pakub Vihula mõis lisaks restoranile, majutusele ja puhketurismile ka mõisamiljööga spaad. Kaheksa mõisastiilis hoolitsuste tuba, jõusaal, traditsiooniline puuküttega saun ja päikeseterrassid koos mullivannidega tagavad personaalse spaaelamuse.
Jalgrattamatk naabermõisa
Meeldiva suvepäeva saab veeta ka jalgrattaga ühest mõisast teise sõites. Vihulast on seda mugav teha, sest vaid kuue kilomeetri kaugusel asub Sagadi mõis, kus metsal ja loodusel on eriti tähtis osa.
Erinevate puuliikidega park asutati mõisa territooriumil aastal 1985. Pärast 120 erineva puuliigiga pargi läbikäimist teate ilmselt puudest peaaegu kõike. Ja kui sellest veel väheks jääb, saate lisa näiteks metsamuuseumist või õuna- ja lilleaiast. Viljapuuaias kasvab kokku 168 õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsipuud. Värvilaike lisavad kirevad lillepeenrad. Ürdiaiast saadakse mõisa restoranis pakutavad maitsetaimed ja köögiviljad.
Kui aega ja jaksu üle jääb, võite jalgrattamatka jätkata ja minna tutvuma ka Palmse mõisa ja vabaõhumuuseumiga.
Osa särab taas, osa veel mitte
Ajalugu, delikatessid ja hellitused – Eesti vanadest mõisatest leiab kõike. Ka raskemaid aegu näinud mõisad on mõnedel juhtudel laitmatult restaureeritud ja renoveeritud, ent mõni mõis peab veel paremaid päevi ootama. Mõisate ajastule on tüüpilised vahelduvad hiilgeajad ja madalseisud võlgadesse langemisest tulenevate pidevate omanikevahetuste tõttu. Sõjad ja tulekahjud on samuti mõisaid tõsiselt kahjustanud. Kaotsi on läinud palju väärtuslikku ajalugu ja eriti just hoonete hiilgust, aga visa kapitaalremondi abil on mõnikord õnnestunud ajastule tüüpilist õhustikku sedavõrd taastada, et mõisakülastaja võib endale kergesti tsaariaegset olustikku ette kujutada.
